See seal üleval säravvalges mesinduskostüümis olen mina 2016 aasta kevadel- valge kostüüm ja valge leht mesinduses. Ega ma seal taru juures tegelikult suurt midagi aru ei saanud. Näiteks sattusin natuke paanikasse, sest pidasin lesehauet küürakhaudmeks. Helistasin isegi pahaselt mesinikule, kes mulle mesilaspered müüs 😂.

Tänaseks on kogemustepagas üsna kopsakas. Olen korduvalt põrunud ja uuesti alustanud ning viimased hooajad on mesindamine üsna sujuvalt välja tulnud. Järgnevalt üritan anda kerge ülevaate erinevatest nüanssidest, millele tasuks mõelda ennem mesilaste soetamist. Kindlasti ei ole siin kirjutatu puhas kuld ja ainuõige- nii palju kui on mesinikke, on ka eri arvamusi 😊.

Kõige esimese asjana tuleks olla teadlik, kas oled allergiline mesilase mürgi vastu või mitte. Tugevalt allergilistel inimestel on mesindamine väga keeruline. Küll mitte võimatu, aga sisuliselt riskib allergiline inimene iga kord mesilasse minnes eluga. Ilmselt on võimalik ennast nii sisse pakkida, et mesilas nõelata ei saa. Pidada rahumeelseid tõumesilasi ja olla igati ettevaatlik kuid % nõelata saada on tohutult suur. Enda kogemusest ei oskagi välja tuua ruumi, sõidukit vms kohta, mida kasutan mesindamiseks ja kus ma ei ole nõelata saanud. Näiteks kasutan ma enda kaubikut igapäevaselt ka muude tööde teostamiseks ja laste kooli/lasteaeda viimiseks ja toomiseks ning alati püüan ka selle sõiduki hoida mesilastevabana aga müstilisel kombel avanes ühel hommikul autosse sisenedes selline pilt 😀

Lisaks sellele suuremale seltskonnale on juba tavaliseks saanud mõni autost väljapääsu otsiv mesilane küljeaknal või teine mesilane mööda säärt üles jalutamas. Märkamatult jääb mõni neist ikka riiete külge ja satub sõidukisse, mesindusruumi või isegi eluruumi. Vurritushooajal lodivad ja sudivad ikkagi üksikud mesilased tarust võetud meekärgede vahel ning ikka jääb mõni näpu alla raame liigutades ja jälle sutsakas käes. Ühesõnaga- ilmselt kuidagi on võimalik allergikul mesindada, aga see on väga ohtlik ja tasuks tõsiselt kaaluda (minu isiklik arvamus).

Nii. Allergiat ei ole, väga hea! Siis peaks endale teadvustama, et mesilased vajavad pidevat hooldamist ja mesinik ei saa tänaseid töid visata homse varna. Olenevalt mesilasperede arvust muidugi, aga põhitöö kõrvalt mesindades peaks arvestama, et hooajal tuleb ikkagi igal nädalavahetusel käia mesilas ja mingisugune vajalik toimetus korda saata. Ja kui toimetada näiteks 10 mesilasperega hobikorras, siis peaks arvestama rahuliku poole päeva toimetusena esialgu: vajalik inventar auto peale laadida või aiakäruga tarude juurde toimetada jne. Kui ei ole suurt kogemust, siis tuleb võtta aega rahulikuks mesindamiseks. Tähtis on püüda mõista millises faasis on mesilaspere areng, milline olukord valitseb looduses ja mida näitab lähipäevade ilmaprognoos. Raamatust näpuga järge ajada, et ca juuni alguses tuleks laiendada ja siis laiendada looduse ja mesilaspere arengu seostesse sukeldumata… ei tule head nahka 😊. Aga sellest müstilisest mesinduse tunnetuse tekkimisest ehk mõni teine kord pikemalt. See vajab üsna tõsist huvi ja pühendumist, päriselt!

Ajaliselt on võimalik ka ca kahe nädalase hooldusintervalliga hakkama saada ,kuid see nõuab juba natuke laialdasemaid teadmisi ja kogemusi ja oskust mesilaspere arengutsüklit ja ilmastikku ja korjet jne jne kokku viia 😊, et ei kipuks pered sülemlema, ning mesilasperel oleksid võimalikult soodsad tingimused arenguks ja nektari korjeks. Enda jaoks olengi mõtestanud mesiniku põhiülesande sellisena: luua mesilasperele võimalikult soodsad tingimused vastavalt ilmastikule ja aastaajale. Lihtne lause iseenesest, aga need kes praktiseerivad, teavad, et libisemiskohti mesinduses on iga nurga taga. Iga aasta on erinev ja mesinik ei saa kunagi rahu, sest lihtsalt ei saa ühe skeemi järgi aastast aastasse toimetada.

…kui selle jutu peale on tahtmine mesilased võtta alles ja võibolla veelgi suurenenud , siis ei ole muud kui hakata ennast harima. Lugeda ja uurida võimalikult palju enne mesilasperede soetamist. Esimeseks raamatuks soovitan Praktiline mesindus I osa. Kindlasti leiab palju materjali EML kodulehelt ja super variant oleks, kui leiate ka endale mesiniku, kes on valmis teid vähemalt esimesel hooajal nõustama. Loomulikult võimalusel osaleda Mesinduse ABC kursustel ja muudel teabepäevadel.

Inventari, tarutüübi ja mesilastõu valikust ma kirjutama ei hakkaks. See peaks olema endale selgeks tehtud juba enne mesilasperede soetamist kirjanduse põhjal. Lihtne soovitus on valida üks raamimõõt, siis on edaspidi oluliselt lihtsam majandada.

Kindlasti peaks olemas olema mingisugused ruumid inventari hoiustamiseks. Jämedalt tuleks arvestada, et 1 mesilaspere jagu inventari nõuab vähemalt 1,5m2 laopinda. Ja uskuge- ruumi on alati vähe, sest märkamatult koguneb mesindusinventari aina juurde ja lõpuks on hea kui läbi sauna eesruumi leili võtma pääsete… juhul kui leiliruum on veel tühi muidgi 😊. Lõpuks jäävad seni vabadest ruumidest järele ainult käigurajad:

Vurritamiseks peab ka olema koht. Kuni 15 mesilasperega toimetades võiks vaadata kohta, kus planeerite vurritada pilguga: „kas ma siin enda perele süüa valmistaksin?”. Elementaarne puhtus ja võimalus pesta käsi jne. Ideaalne koht selleks oleks köök- kui elukaaslane sealt välja ei viska muidugi koos kõikide kilinate ja kolinatega, mida vurritamiseks tarvis on 😛 Arvestada tuleks ka pideva meenõude pesemisega ja šokina võib tulla ka esimene suurem vurritamine- vurritusruumist oleks mõni tund peale töö alustamist läbi käinud justkui grupp poriste jalgadega turiste, kellel talla alused mesised ja taruvaigused. Pidevalt tuleb puhastada ruumi põrandat ja seadmeid, et mesi jõuaks ikkagi puhta ja kvaliteetsena purki.

Selline pisikene ruum kannatab kusjuures ca 100 mesilasperet vurritata kui kõik tööetapid on põhjalikult läbi mõeldud.

Väga oluline roll on ka perekonna toetusel. Kuna mesinik peab olema hooajal 100% mesilastele pühendunud , siis varem või hiljem hakkab mesindus röövima aega mis varem kuulus perekannale ühiselt. Arvestada tuleks, et mees või naine või ema või isa …oleneb kes siin praegu seda juttu loeb 😀 (väga tore kui mees ja naine mõlemad), ei saa suveperioodil enam igal nädalavahetusel mere äärde sõita, kui soov tekib ja see võib hakata probleeme tekitama pereringis. Mina igatahes tänan enda peret mõistva ja toetava suhtumise eest- suurt tulu ma mesindamisega teeninud ei ole, küll aga tohutult aega panustanud. Iga hooaja lõpus ohkan ja küsin endalt miks ma seda teen? Ühe korra proovisin isegi mesindamise „maha jätta“- ei õnnestunud. Alustasin uuesti ja ikka suuremalt 😀

Kokkuvõtvalt: mesindamine on põnev ja kuidagi kummalisel kombel lummav. Erinevaid töid on palju- vaha sulatamine, mee vurritamine, pakendamine, müümine, järgmiseks hooajaks inventari kordaseadmine, aga selle küik kompenseerib lühike Eesti korjeperiood- ca 60 päeva põnevust ja nuputamist puhtas looduses 😊

Rahulikku meelt ja järjepidevust mesindades ! 🙂

MESINDAMINE ON MÕNUS!